Küllap on igal rannakülal rääkida oma lugu mõnest Rootsi printsist ja tema armumisest külatüdrukusse ning oma printsilugu on Lohusalulgi. On mitu versiooni ja siin on üks neist.
Enne Põhjasõda elas Keila-Joal noor Rootsi prints Nabe, kes oli rahva poolt väga lugupeetud, sest liikus tihti ka talurahva seas ringi.
Samal ajal elas Lohusalu külas jõukas Miku talu peremees Hans, kelle armas tütar Salme ükskord koolist koju tulles Nabega tutvus ning peagi tekkis noorte vahel sõprus, mis koguni ehk pulmadega lõppeda oleks võinud.
Enne kavatsuse teokssaamist puhkes aga sõda, millest ka prints Nabe ühe väeosa juhina osa pidi võtma. Ühes lahingus Tallinna lähedal sai prints õlast haavata, kukkus soldatitele märkamatult metsa maha ja kaotas meelemärkuse. Ent printsi sõttaminekul olla ka Salme teiste teadmata meesterüüsse riietunud ja ratsamehena printsi väeossa astunud, et kallimat lahingus saata. Nüüd tõttas ta printsi juurde, lõikas tema õlast kuuli mõõgaotsaga välja ja sidus haava kinni. Aitas haavatu hobuse selga ja pärast päevi kestnud teekonda jõudsid nad Meremõisa, kus ta meest arstima hakkas.
Kuna Vene väed lähenesid, viis Salme printsi Lohusalu lähedale väikesele tühjale saarele, kaevas kahe suure kivi vahele väikese koopa ja kattis selle pealt mätastega, et nende kohalolu poleks nähtav. Öösel tõi Salme Meremõisast toiduvaru ja tööriistu ja ühel käigul ka printsi kulla ja väärtasjad, mattes need saarele. Alles siis, kui maal jälle rahu valitses, julgesid nad külla tagasi tulla. Prints ja Salme abiellusid, asudes vana peremehe surma järel Miku talu pidama, püüdes unustada mehe kuninglikku päritolu, mis oleks võinud tõmmata valitsevate mõisnike tähelepanu kogu külale.
Rasketel aegadel varju andnud saar nimetati Nabe saareks.
